Kadripäev - 25. november
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Siiski on neiski tavades toimunud mitmeid muutusi. Näiteks palusid 19. sajandi kadrid rohkem villu jm näputööks vajalikku, vähem toiduaineid. Mida edasi, seda olulisemad olid kommid ja maiustused ning muidugi ka raha. Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud, maskide valikus on aja jooksul toimunud suuri muutusi.
Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi "pikka pilliroogu mööda" taevast või kaugelt meie juurde. Ülo Tedre arvates oli algselt tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.
16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega, ja selleks jäi kadripäev mitmeks sajandiks.
17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale. Kindlasti nii sulasidki kaks kommet ühte ja sügistööde pühast sai püha Katariina päev. Et vanadel algsetel seletustel ja põhjustel on tavaks ununeda ja seoseid luuakse alati käepäraste uuemate teadmistega, selle kohta on mitmeid näiteid ka kadripäevaga seoses.
19. sajandi rahvapärastes seletustes on arvatud, et see püha on näiteks vene keisrinna Katariina järgi oma nime saanud. Teise seletusena on oletatud, et kadripäev on seotud hoopis Martin Lutheri naise Katariinaga, kelle auks toimuvat perede külastamine ja andide kogumine.
Kadri
Kadripäev on nime saanud arvatavalt 4. sajandil elanud ja aastal 304 surnud Aleksandria pühaku Katariina järgi. Katariina oli 18-aastane noor haritud neiu, kes ei soovinud abielluda, sest ta oli Kristuse pruut. Legendi järgi väidelnud ta edukalt 50 filosoofi vastu, kes saadetud talle kristluse mõttetust tõestama. Vihane keiser saatis Katariina piinamisele – ta pidi hukatama rattal. Legendi kohaselt lagunenud piinariistad koost. Lõpuks lasti tal pea maha raiuda.
Püha Katariina kultus algas 9. sajandil Siinai mäe juures, kuhu inglid olevat ta keha kandnud, ning oli oma tipul keskajal, levides näiteks "Kuldlegendi" vahendusel.
Katariina on noorte neidude ja naisõpilaste kaitsepühak. Kuna Katariina sümboliks on ratas, on tema kaitse all ka kõik rataste jõul töötavad mehhanismid. Ta on teoloogide, filosoofide, kõnepidajate patroon. Samuti lapsehoidjate (ta raiutud peast voolas vere asemel piima) ja igasuguste ketrus- ja kudumistööde patroon. Katariina kuju leidus peaaegu kõigis kirikuis, talle on Euroopas pühendatud arvukalt kirikuid; tänapäeval ka näiteks kristlikke kolledžeid. Keskaja ikoonidel tunneb Katariina ära piinaratta järgi.
Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit.
Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad – varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas – oma tänaval, tuttavate majades.
Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine.
Tavaliselt on maskeeritute välimuses ka midagi ajastukohast – näiteks 1980. aastatel multikate eeskujul ninaotsa punaseks värvimine.
Linnades maskeeruti 20. sajandi lõpul ka igasuguste poe- või omavalmistatud maskide abil peletisteks, igasugusteks loomadeks, kuraditeks ja nõidadeks.
Pikkade sajandite vältel on kujunenud välja palju lokaalseid erijooni, kuidas kadriks täpselt käidi ja mida tehti. Veel 20. sajandil ei käidud Setumaal näiteks üldse kadriks ja kadrilauludki on neil eeskätt hilisemal ajal koolist ja naabritelt õpitud.
Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi. Sageli oli kambas ka pillimees või mitu. Tänapäeval on tihti igal kadril kaasas näiteks vilepill või plokkflööt, millega pererahvale mängida.
Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka, suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks eraldi tähistatud kadrihane seisusesse vastuvõtmist - esmakordselt haneksolija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud.
Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel.
Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõni päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Mõnikord pole aga maski kantudki. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami.
Väga vana taustaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant - kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liituda kadriperega, kuid vokk või kedervars võis kuuluda ka kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidsed päikese sümbolid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva vokirattaga päikese taassündi, maailma tagasisaabuvat valgust ja olid sümboolselt seotud villa- ja linakasvuga.
Põhja-Tartumaal oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määgimise päev, sest sel päeval käidi teises peres hommikul või päeval, ukse taga määgimas. Määgijad polnud maskeeritud, vaid tavaliselt riides naised ja lapsed; täiskasvanud üksi või paaristikku, lapsed grupina. Tulijatele pakuti tanguputru, kaasa anti tooreid herneid, ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, 20. sajandil ennekõike õunu ja kompvekke. Määgijate soo, arvu ja rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oina- või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid, valgeid lambaid. Perenaine kutsus määgijad enamasti lauta, harvemini aita lammaste edenemiseks lamba häält tegema.
Algselt käisid vaid tüdrukud maskeeritult perest peresse. Kärarikkus, laulu ja pillimäng kuulub lahutamatult mardi- ja kadripäeva juurde. Kadrisantide pillimäng, laulud ja vigurid pole siiski olnud nii kärarikkad kui martide omad. Kindlasti kuulusid aga tsüklisse mõistatuste esitamine, 19. sajandil ja 20. sajandi algupoole laste ja noorte lugemisoskuse ning tüdrukute käsitööde kontrollimine. Tavaline oli rituaalne viljakusmaagiline kusemise imiteerimine või vee pritsimine pererahvale nagu ka okstega peksmine tervise ja edu tagamiseks. Lauldi, sooviti karjaõnne ja koguti andisid.
Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine.
Skemaatiliselt koosneb rituaal:
1) maskeerimisest,
2) tuppatulekutseremooniast, milleks küsitakse ukse või akna taga tervituslauluga luba,
3) pererahva usutlemisest ja tubasest etendusest, kuhu kuuluvad veel laulud ja tantsulaulud, viljaterade viskamine või vee pritsimine, andide küsimine, tänulaul või sajatus, hüvastijätulaul.
Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi veel 20. sajandi alguses sajatusi ja seda naljalt ei soovitud - polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks vankri või adra katusele, toppinud korstna kinni, lasknud loomad laudast välja jne.
Teel kohtunud kadrikambad võrdlesid saaki, võidi ka rüseleda. Saagi jagamiseks (nagu ka maskeerimiseks) koguneti enamasti kindlasse peresse. Seal jagati ühise koti sisu - kui oli mitu kotti, siis kallati nende sisu kokku - kadride vahel ära. Kogunenud raha eest osteti enamasti maiustusi.
Kadriannid
Ikka on antud tulijaule igasugust toidukraami: kartuleid, kaalikaid, porgandeid, herneid, lambaliha, vorsti, õunu. Värskelt küpsetatud leiba või saia. Pähkleid. 20. sajandil muidugi kommi ja ka küpsiseid. Apelsine ja mandariine ning muid eksootilisi puuvilju. Moosi. Iluasjakesi. Raha hakati andma eeskätt 20. sajandil.
19. sajandil aga kuulusid andide hulka veel villad ja linapeod, vahel ka riidetükid, sest neist sai midagi valmistada. Osa saadud kraamist kuulub rituaalsete roogade hulka, mida pakuti erijuhtudel. Näiteks olid oad-herned seotud surnuvalvamise ja muude hinge teispoolsusesse siirdumise riitustega.
Ikka oma küla peredes ja kui oli jõudu või küüti, siis ka naaberkülades. 20. sajandil hakati külastama kohvikuid ja restorane, seltsimaju, kauplusi. Nagu eespool öeldud, eelistatakse ka linnas liikuda oma kodu lähemas ümbruses.
Kui kadrikamp oli suurem ja kogunes rohkem kraami, siis on mõnigi kord korraldatud külas või töökohas kadripidu, nagu see veel tänagi toimub Kihnu saarel ja mitmel pool mujal. Siis on peopaika juurde toodud õlut ja toitu ning kohale kutsutud pillimees (kui ta muidugi juba varem kaasas polnud).
Eeskätt Lääne-Eestis, kuid ka mujal, koguneti samal või järgmisel õhtul kadripulmi pidama. Keedeti kogutud kraamist toitu, tavaliselt oli kohal pillimees, nii et sai tantsida. Kadripulmas valiti kadripruut ja -peiu ning jäljendati pulmakombestikku. Tervet pulmapidu enamasti ei etendatud. Igatahes lisas see andide jagamise peole hoogu ja improviseerimisvõimalusi. Näiteks sai üles tõmmata pulmalipu, jagada pulmaameteid, varastada kadripruuti ja kasutada muid pulmakombeid.
Karnevale korraldati eeskätt koolides, kus valiti välja parimad maskid, võisteldi, lauldi ja tantsiti. Mõnikord toimus linnas või kooli lähedal kadrirongkäik. Kadrikarnevale ja -pidusid peeti aga ka üliõpilasseltsides ja kogu viimase sajandi vältel töökohtades. Karnevalid on levinud vähemalt 1950. aastatest alates. Praegugi on kadripäev oma peoga koolikalendri oluline püha, internetilehtedelt leiab vahvaid pilte maskidest ja peost endast.
Keelatud oli kõik villaga seotu. Kadripäeval ei tohtinud lambaid niita. Lõuna-Eestis oli see keelatud kogu mardi- ja kadripäeva vahelise aja, sest muidu "sant viib villa ära".
17. sajandil on kadripäeval lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha ja laudas hüpeldes jäljendatud loomi. Tartumaine määgimas käimise komme võiks olla selle hiline edasiarendus.
Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi.
Kahi
Peamiselt spetsiaalne ohvriõlu, mida valmistati ja ohverdati erilistel kalendripühadel, nagu jaanipäeval (jaanikahi), mardi- ja kadripäeval (pakuti sanditajatele, nimetuseks mardikahi, kadrikahi), jõulude ajal; lapse sünni puhul, pulmades (õllest ja meest valmistaud magekahi). Kahi kuulus ka näiteks karjase kauplemise juurde – karjakahja pakkus peremeestele ja -naistele aga hoopis karjus.
Katariina kuulus 14 kõige abivalmima pühaku hulka, mistõttu temast kõnelesid ühtviisi preestrid ja poeedid. Tema püha tähistati maailma paljudes kohtades. Katariina tõusis ausse pärast ristiretki, Prantsusmaal aga eriti 15. sajandil, kui ta väidetavalt ilmutas end Jeanne d’Arcile ning oli koos Neitsi Maarjaga Jeanne'i nõustajaks. Kuni 17. sajandini tähistati kadripäeva paljudes Prantsusmaa paikades.
Herbert Tampere järgi on refräänilised mardi- ja kadriviisid levinud Lõuna-Eestis, mujal olid laulud refräänita. Üleminekualal (Muhu-Kodavere joonel) kasutati nii refräänilisi kui refräänita viise. Saaremaal ja Lääne-Eestis on lauldud vähem, seda suurem on olnud aga improvisatsioonilise etenduse ja lõõpimise osakaal. Kadrilauludes keskendutakse loomaõnne tagamisele, enam küsitakse anniks naiste käsitööks vajaminevat.
Sanditamislauludeks nimetatakse pikemat laulude tsükkel, mille saatel mardi- või kadrisandid külastasid iga peret. Tsükli osad keskendusid tegevuse olulistele punktidele: laulmine väljas ja sisse palumine, teretamine, õnnistamine, tantsimine, ketrajasandi laul, andide palumine, tänamine ja soovimine. Kogu tseremoonia kulges tavaliselt kindlas järjekorras üsna kiires tempos. Kui pererahvas sante sisse ei lasknud, siis ka sajatati. Sajatused on tavaliselt rütmilised lugemised või üksikud laused.
Sanditamislaule lauldi sageli üheskoos ilma eeslauljata. Siiski olid olemas eestvedajad ? mardi-kadri isa ja ema. Kuigi naised mäletasid Eestis vanu laule rohkem kui mehed, on suhteliselt palju mardilaule salvestatud ka meestelt, sest mardisandis käimine kuulus rohkem meeste kombestikku.
Sanditajate teekonda õues saatsid erinevad laulud, pillimäng, hõiked, kellahelistamine ja ka muu lärmitsemine. Sanditamisele järgnes ühine pidu (sandiõhtu, mardi- või kadripulm), mida eriti suurelt peeti Lääne-Eestis. Sinna juurde kuulus tavaline pidude muusika: laul, pillimäng, tants.
Mardi- ja kadrilaulude viisides on palju ühist, sageli oligi mõlema laululiigi jaoks üks ja sama viis. Sanditamislauludes kasutatakse nii vanemaid, kalendrilaulude tüüpilisi rühmaviise, kui ka uuemaid, mõnikord ainult sanditamislaulude juures esinevaid spetsiaalviise. Võrreldes muude kalendrilauludega tuleb sanditamislauludes, (eriti just kadrilauludes) ette rohkem uuemaid kaherealisi viise, Lõuna-Eestis ilmneb neis kohati Läti mõju. Uuema viisi võtmine näitab hilisemat, tegelikult elavat traditsiooni, ajaga kaasa minekut. On olemas isegi üksikuid uuemaid lõppriimilisi sanditamislaule.
Karksi kalendrilaulud on suhteliselt ühtlase meetrumiga, kuid soovimise osas on rütm kohati ebakorrapärasem kui sissetulekulauludes (teekonna kirjelduses). See võiks viidata mõlema osa erinevale algele, näiteks sellele, et soovid on olnud algselt proosavormis või kõnelähedased loitsud, mis lausuti üksi.
Niisugust soovide ükshaaval ütlemist või hüüdmist on kuulda mitmetes helisalvestustes ja tänapäeva Kihnu kadrikombestikus.
Mardi- ja kadritantsud on väga erinevad, martidel vast kohmakamad ja ägedamad, kadridel tasasemad. Tantsu saateks oli spetsiaalne tantsulaul või pillimäng.
Ketrajasandi laul on arvatavasti teistest uuem, selle viis kuulub pigem koduste tööde laulude juurde. Mall Hiiemäe järgi kujunes ketrusestseen lauluks alles siis, kui toiming sai andide palumise või töödekontrolli funktsiooni.
Lõuna-Eesti mardi- ja kadrilaulud on refräänilised, igale reale lisandub üks või kaks korda märti, katri, kadrikoo vms. Igakordse refrääniga nagu tuletatakse meelde, kelle nimel esinetakse.
Lõuna-Eesti piirkonda kuuluva Mulgimaa vanematele viisidele on väga iseloomulik lühike ühesõnaline refrään: märti, kadri.
Põhja-Eesti sanditamislaulude vanemas kihistuses esinevad ühe- või kaherealised kitsa ulatusega viisid, mille lõpuheli peetakse pikemalt kinni.
Põhja-Eestis esineb rohkem mitmekesisust eri maakohtade ja ka laulutsükli eri osade vahel. Lahkuminekuid esineb nii muusikalises stiilis kui üksikutes esitamisnähtustes, näit tempos. Sageli esitatakse erineva viisiga laulutsükli muud osad ja tants.
Martide tants oli varemalt hüppetants 3/4 taktis, mille viisid tuletavad meelde kas labajalavalssi või polkamasurkat (viruvalssi). Lauldavaid marditantsuviise on leitud kõige rohkem Lääne- ja Põhja-Eestist.
Põhja-Eesti piirkonda kuuluvas Lääne-Eestis valitseb mardilauludes kohati hoogne meestepärane uuem esitusstiil, kus on suhteliselt teravad rõhud ja ulatuslikud viisikäigud. Kadrilauludes on niisugune stiil haruldasem.
Meie tegemised:
Pillide meisterdamine - kraapsupill :-)
Kilgipill
Laske sisse kadrisandid...
Pererahvas pandi proovile
parool: kadripäev
